Tavaliselt valitakse rahvarõivakomplekt oma sünnikoha järgi või näiteks selle koha järgi, kus elatakse. Mina pean tunnistama, et mina oma komplektide valikus neid põhimõtteid järginud ei ole. Jah, oma tütardele on teinud rõivad nende vanavanaemade sünnikohtade järgi, aga oma valikud on sündinud siiski veidi teist rada pidi.
Minu esimene rahvarõivakomplekt, mille ise valmistasin, oli Pühalepa oma. Minu abikaasa juured on Hiiumaal, Pühalepa kihelkonnas. Lisaks on Pühalepa rõivad ka imekaunid. Otsus need rõivad valmistada sündis tegelikult täiesti spontaanselt külastades Hiiumaal Kassari muuseumi - seal olid müügil Hiiumaa heegelpitside mustrilehed ja ka Pühalepa rahvarõivaste valmisatmise juehndiga DVD ning nii see otsus kohe kiirelt ka tehtud sai. Leidsin guugeldades ka kohe meistri, kes koob Hiiumaal seelikukangaid ja nii sai ka kanga tellimus kiirelt sisse antud.
Muhu komplekt, mis on minu teine isiklik komplekt, sai valmistatud Tallinna Rahvarõivakoolis. Tegelikult seal ma seda alustasin, aga kuna vahepeal tulid Olustvere õpingud vahele, siis lõpetasin selle Muhu komplekti ka Olustveres õppepraktika käigus. Muhu valik oli täiesti emotsionaalne - ei mingit päritolu, elukoha ega muud teemat - lihtsalt väga meeldis. Minu jaoks oli see komplekt täis erinevaid erialaseid väljakutseid - Muhu sukkade kudumine, põnevad kaunistused, hulk väikseid detaile, millede valmistamine jube ette naudingut pakkus.
Ühe komplekti sünd saab alguse esemete valikust. Siin on abiks kindlasti rahvarõivateemalised raamatud, mida on praeguseks juba meeldivalt palju ilmunud. Samuti saab palju infot lehelt https://rahvaroivad.ee - sellel lehel on toodud kõik kihelkonnad koos esemete lühikirjeldustega ja imekaunite fotodega. Kõige informatiivsem on aga kindlasti Eesti muuseumite infoportaal https://www.muis.ee/et/ - seal on võimalik leida esemeid Eesti erinevate muuseumite kogudest, saada infot nende päritolu ja vanuse kohta ning vaadata fotosid. Tore on see, et paljudest esemetest on üleval ka tif-formaadis pildid, mis võimaldab vaadelda esemeid detailselt ja vajadusel ka mustreid maha joonistada.
Paljudes piirkondades on tänaseks loodud ka rahvarõivaste nõuandekojad, kes samuti infot nii rõivaste ajaloo kui ka valmistajate kohta jagavad.
Kui nüüd sellest leitud esemete hulgast komplekti koostamiseks valikuid tegema hakata, tuleks järgida põhimõtet, et esemed võiks vanuseliselt mahtuda 50 aasta sisse. Nii saavad nad enamvähem samast ajastust ja komplekt tuleb ajastutruum. Vahel võib juhtuda, et leiab esemeid päris oma kodukandist - siis on äratundmisrõõm seda suurem. Kui aga juhtub nii, et sinu soovitud piirkonnast esemeid kas pole üldse või ei sobi need mingil põhjusel, siis tasuks ringi vaadata naaberkihelkonnas ja sealt puuduvad esemed leida. Sel juhul oleks abiks ka rahvarõivateemalised raamatud, kus tihti ka selliste juhtude tarbeks naaberkihelkondadest pärit esemete valiku soovitusi jagatakse.
Lisaks on oluline teada ka seda, et abielunaise komplekti juurde käib alati põll ja peakate.
Mina olen oma tehtud esemete puhul alati oluliseks pidanud muuseumi, kus antud ese asub, külastamist. See võib tunduda küll ajamahukas, aga annab võimaluse originaalesemega tutvuda ja määrata näiteks esemete õiged värvitoonid.
Erandiks võib pidada minu Pühalepa komplekti, mis on valmistatud juba eelpool mainitud juhendi järgi. Lisaks olid minu teadmisest rahvarõivaste valmistamisest sel ajal üsna olematud. Urvaste komplekti puhul olin saanud seeliku kanga ja vöö oma vanaemalt, nii et ka nende osas ei saanud põhjalikku eeltööd teha. Kusjuures sain need vöö ja kanga ammu enne seda, kui rahvarõivastega seonduv mind huvitama hakkas - pigem seisid need mul kapis mõttega "vast kunagi teen".
